Valdused ja seltsilised



Tulevane trikikoer Noucka. Praegu on ta leivanumber pooletunnise käskimise peale istumine, tegemist on tõelise kannatlikkusega. Ilmselt tuleb seegi trikk tal tüdimusest välja, kes see ikka jaksab püstijalu sama loba kuulata- väsitav!

Vanaisa aknaalune. Sinna kogunevad need, kel kõhud tühjad,
sest teadupärast on vanaema läheduses.
Kodus on hea! Pere on kena ja kodu hubane.
Esimest pilku kodule, veel võõrale kaugelt paistvale pisikesele hütile, ilmestas lootus, et see pole minu uus kodu. Kaks sekundit hiljem pööras autoroolis istuv perepea just selle maja poole. Olin asjata pettunud. Mitmetunnisest rongisõidust väsinuna tundsin end autost välja astudes virga maailmavallutajana. Selle nurga alt näis kodu hoopis armsam kui eelnenud helesinistes unistustes. Koduuks ja aknaluugid ongi muide helesinised! :)
Bassein ilutseb maja ees harmoonias kaugete külmroheliste toonidega kui türkiissinine kristall. Päikesetõusu ajal kuldniiti lainetesse sidudes sillerdab ning sädeleb see erakordselt kaunilt. Terrassil ilmestavad hommikust idülli laimipuud ja viinamarjataimed. Ümber maja on mõned palmipuud ja lugematul arvul silmailu pakkuvaid lilli, puid-põõsaid, mida baltikumi vaatleja määratleda ei oska.
Vanavanemad elavad meie kodust vaid kahe minuti kaugusel, ilmselt on see ka üks põhjustest, miks me tihtipeale koos lõunatame ja õhtustame.
Selle kaheminutilise jalutuskäigu teele jääb veel nii mõndagi märkimisväärset peale kena vaate. Esimesel sammul suunal Le Rivatel (vanavanemate maja) kohtan alati oma paremal käel palju pisikesi linnukesi (colombe diamante), järgmisena teretan meie sügavhalli tooni jahikoera Baronit. Karjuse alt läbi lipsanud astub tihtilugu ligi tumedalaiguline poni Melba ja sealt paistabki juba lokkav aiamaa, ei mingit kasvuhoonet ja tomatitaimed vohavad üle pea, rääkimata maisist ja päevalilledest. Rada lookleb edasi üüratu tamme võre alt. Kui ma tammetõrusid oma pöidlaga võrrelda tahaks, siis peaksin kellegi teise, kolmanda ja võib-olla neljandagi pöidlad appi paluma, tõrud on hiiglaslikud. Tasub vaid karjuse alt uuesti läbi pugeda ja avaneb hingematvalt kaunis vaade mägedele (1. prantslaste mõistes on need kõigest väiksed künkad, eestlasele paar Suurt Munamäge legoklotsidena üksteise otsa laotuna. 2. vaadet rikub naabri inetu ehitusjärgus maja). Nüüd otse mööda puuviljaalleed edasi ja ''Bonjour!'' vanaemale ja vanaisale. Ahjaa... Puuviljaalleel on ka paar kastanipuud, need on minu ja üheksakuuse koeratüdruk Noucka [nuška] lemmikud. Minule meeldib kastanimune korjata ja peopesas silitada, Noucka armastab hoopistükis minu kastanisööte, seejärel nende järamist ning osavalt nina alla peitmist. Võib vist öelda, et meie kolm (mina, Noucka ja kastanipuu) elame sümbioosis.
Alleest paremale jääb veel kaks koera ja siga. Seaga olen tutvunud, aga temal vist nime ja aega lobisemiseks ei ole. Ta on alati ametis maapinna pahupidi keeramisega. Sea kõrval elavad kaks koera Lila ja Luna on vist nõuks võtnud naabrivalvet pidada, mina pole veel näinud, et nad kasvõi murdosaks sekundist põssast natukene mööda vaataks. Pilgud on truult naelutatud.
See pole veel kõik! Le Rivatelist erinevatesse ilmakaartesse on end veel sisse seadnud mesilased, teised hobused (nemad on meie naabrimehe alluvuses loomad), kitsed ja minu suured lemmikud- lambad! Kass ka, aga tema on deformeerunud. Tänu ülekaalule ei ole ta üldse kassi kujuga loom, aga pererahvas ütles, et see on nende kass Praline.
Minu aknaaluseks naabriks on siil! Tema tegemistest olen kuulnud, kuid meie teed veel ristunud pole. Sisalikud on ka ägedad, siblivad vahet pidamata siit sinna ja tagasi, isegi otse taeva poole (mööda seinu). Pisike madu tuli ka ühel ilusal päeval mulle vastu, sellest on juba tükk aega möödas. Nüüdseks on siil võib-olla talle juba uut ja vana näidanud.


Lisainfona laekus sea nimi: Timothée


Saage tuttavaks, see on Noucka! Meie kui loodrite vasakul käel käib korilastel kibe töö viinamarjaistanduses.

Sellised lahedad pehmed tuustid kasvavad vanaema maja ees. 


Õde Noemie seaga tutvust sobitamas, kahjuks on siga antisotsiaalne tööloom.


Hobused pole kunagi mu erilised lemmikud olnud, aga Teie ees seisab erand!

Naabrimehe hobu oli vist dieedil, kuid lõpuks ei suutnud siiski minu ubinast ära öelda. Paremal võib näha juba tühjaks mugitud õunapuud, seega loopisin talle lahkelt pool meie õunaaia saadustest ette.

Emps kartuliputru tegemas. Söömise koha pealt selgituseks: võtad kahvli ja noa kätte ning muudkui lõikad suupäraseid
juppe, natuke meenutab struktuurilt tainast.

Kõik lugejad, kes mind natukene rohkem kui põgusalt tunnevad, on ilmselt kursis,
 et mina olen rangelt ainult ja ainult koerainimene(loe: kassid armastavad mind).

Vanapapa aknaauku ehivad tosin sügisandi...
...ning vanaisa ei ole ilu hooletusse jätnud. Ta palkas väärt kraamile valvuri.
(Üldiselt on pildistamine lubamatu, Nouchka tuleb alati noomima kui aparaadile ilmavalgust näitan)


Minu naljakad varbad kuumas midagi õppimas(ilmselt prantsuse keelt).

Mainin ära veel ühe tähtsa asjaosalise... Aitäh Sulle, Miina! :)

Comments

Popular posts from this blog

Miskit imelist(Pariis!)

Punasõstar (Pühendusega vahetusõpilastele!)