Roosamanna ja hapud marjad

Mõni teine ütleks, et olen enda tutvustamisega lootusetult hiljaks jäänud, aga mina ütlen, et kunagi pole liiga hilja ja ema ütleb: "Isa geenid!" Diana on minu nimi ja loomult olen ma lihtsalt kulgeja. Mõistagi olen ma ka vahetusõpilane Prantsusmaal, sest ilma säärase sammuta minu elus ei oleks ma kohe kindlasti -niipea või siis mitte kunagi- blogi pidama hakanud… Vahetusõpilaseks pürgimine oli ka pigem kulgemine kui tohutult suur ettevõtmine nagu kõik teised seda kõrvalt nägid ja nimetasid. Enne helesinise unistuse täitumist olin ma tavaline gümnasist, sada hobi-tegemist ja kool, mis oli prioriteetide järjekorras muide viimaste seas (kaak ma siiski polnud, hinded olid ikka neljad-viied ning igavust ei tundnud ma ei siis ega praegu, ma ei teagi enam, mis tunne see oleks). Ühesõnaga, kõik oli OK. OK oli minu jaoks liiga vähe, see oli mugavustsoon ja selline olukord on teravalt vastuolus minu iseloomuga. Ah jaa, linnaelu on minu arvates mugavustsooni kõige koledam ja saged

Nagu antud bloginatukese nimi Roosamannagi reedab, on peamiselt lugeda postitusi magusaid ja värvilisi. Hapud marjad, punasõstar kaasa arvatud, see sümboliseerib vältimatuid mõõnasid ja kurblugusid, ehk kõike seda, mida ma vahetusaastalt ei oodanud. Siin on parim näide halvimatest! (st: olin vaheajal Lissabonis perega imelist puhkust veetmas, kõik oli nii ilus ja hea toidust ilmani ja seltskonnast vaatamisväärsusteni. Reisi kõige õnnetum hetk oli kohmakas lusikakasutus moosi transportimisel) Rangelt mittesoovitatav lugemine vanaemale, emale, õdedele, isadele, Ännile ja veel mõnele, kes ennast mulle väga lähedaseks inimeseks tunnistab. Viimne vaatamisväärsus koduaiast eelnimetatud tegelastele Siit tuleb esimene hapu ülestunnistus... ASSE sama lennu õpilased mäletavad kindlasti meie viimaselt koosviibimiselt Portugalist(?) pärit Rosat, kes tutvustas vahetusõpilaste tundeid kaardistavat mustvalget diagrammi. Oeh, andsin endast parima, kuid selle kuulamine oli au

Minu kooli nimi on Lycée Las Cases... Eesti koolisüsteemiga paralleele otsides võib seda gümnaasiumiks nimetada, põhikooli õpilasi selles koolis ei ole. Mõni on küll mulle umbes nabani, kuigi ma isegi olen ainult meeter, 64 sentimeetrit ning veel pool sentimeetrit lühike. Kuna ma kääbusõpilastega sina peal veel ei ole, siis vanust ei ole tihanud neilt pärida.  Õpilasi on 950, mis alguses tundus meeletult suur arv. Peaaegu tuhat õpilast iga päev minuga ühe katuse all- sellega ma küll toime ei tule. Tegelikult polegi nii hull, umbes sada või kakssada neist on vahetustega teises linna otsas sportimas, lõunasöögid on erinevatel aegadel nagu tunnidki, paljud uitavad mööda linna, kirjanduse suuna sõbrad võib leida raamat näpus, kui vaikuse suunas kõndida ja lähemal asuvad pargid on ka vahetundidel täis tikitud. Muide, vahetusõpilasi on neist umbes kümmekond isendit! Peale enda on olnud au kohata neist kolme: sakslast, Slovakkia piigat ning Itaalia esindajat. Lihtsalt mainin, et nad on m

Täna oli teistmoodi koolipäev. Toimus väljasõit ning tunnid olid läbi juba kell kaks(tavapärase kaheksast kuueni kestva päeva asemel). Ütlen, et külastasime kunstimuuseumit, sest asutuse nimi ja olemus jäi segaseks. Igatahes silmailu kandus tolle majakese seinte vahelt pikki tänavaid mööda linna laiali. Olge lahked, saage minu päevast osa! Pühendusega Flavie'le, kes täna puudus :) Laevad, paadid värvilaikudel Silmailu tänav nr 1  Teel... Uduloorist on saanud udumüür ehk bussiakna fotograafia Maarja-Liis Ilus ütleks, et on vaid voogav kuldne põld Mina ja mu tüütu ortoosis jalg See õun oli ülimaitsev ja näljahädast päästja. Lisaks meenutas õunakoor mulle taevatähti. Jõgesid on meie kandis palju. Juhin tähelepanu ülal paremal vabaduses lendlevale lehele. Operaator Kõps Päikeseratas, päikeseratas...või hoopis kodune kiluratas?  Millimallikas ja läbilõige kurgist Vanaema kartulimugulad