Las Cases aka kool

Minu kooli nimi on Lycée Las Cases...

Eesti koolisüsteemiga paralleele otsides võib seda gümnaasiumiks nimetada, põhikooli õpilasi selles koolis ei ole. Mõni on küll mulle umbes nabani, kuigi ma isegi olen ainult meeter, 64 sentimeetrit ning veel pool sentimeetrit lühike. Kuna ma kääbusõpilastega sina peal veel ei ole, siis vanust ei ole tihanud neilt pärida.  Õpilasi on 950, mis alguses tundus meeletult suur arv. Peaaegu tuhat õpilast iga päev minuga ühe katuse all- sellega ma küll toime ei tule. Tegelikult polegi nii hull, umbes sada või kakssada neist on vahetustega teises linna otsas sportimas, lõunasöögid on erinevatel aegadel nagu tunnidki, paljud uitavad mööda linna, kirjanduse suuna sõbrad võib leida raamat näpus, kui vaikuse suunas kõndida ja lähemal asuvad pargid on ka vahetundidel täis tikitud. Muide, vahetusõpilasi on neist umbes kümmekond isendit! Peale enda on olnud au kohata neist kolme: sakslast, Slovakkia piigat ning Itaalia esindajat. Lihtsalt mainin, et nad on megaägedad tüdrukud! Kahjuks lahkuvad nad kõik juba kolme kuu või poolaasta täitumisel.

Tunniplaan: auk augus kinni nagu Eesti teedelgi. Mõnda aega paistis hommikul kaheksast (ehk viis minutit enne seitset bussile istumisest)  kuueni (see tähendab õhtul mõni minut enne seitset koju jõudmiseni) koolipäev liiiiga kurnav. See esmamulje oli jällegi vale mulje. Ei ole elul viga midagi, kui lõunatada pea tunni kestel lõbusas seltskonnas vähemalt neljakäigulist einet nautides. Sellele järgneb natuke veel vaba aega, mil üldjuhul on mugav kõik kodused ülesanded lahendada. Ilmselt selle pärast polegi lastel kodus kirjutuslaudu, et koolis saab kirjatööd jonksu.  

Ahjaa, rutiin kui selline ei ole üldse aktuaalne nähtus, ei õpilaste ega töömesilaste seas. Kuidas see võimalik on? Number üks põhjus koolilapsele: ega iga päev kella kaheksast koolis näole andma ei pea. Esmaspäeviti lähen näiteks kella üheks, kolmapäeviti üheksaks. Minu suur vabadus on osaliselt muidugi tingitud tõsiasjast, et mina vahetusõpilasena läbin ühe kursuse (s.o hispaania keel) vähem kui minu klassikaaslased. Teine põhjus: lühikesed kolmapäevad. Kolmapäeviti on maksimaalsest kolm tundi (3x55min). Peale seda korjavad emmed-issid oma võsukesed kokku ja järgneb nuumamine. Kolmapäeviti on lõunasöögid venivad (mitte pooleteisttunnise kestvusega nagu igapäevaselt kodulauas). Kolmas põhjus: me ei ole endale igaks päevaks suuri kohustusi kuhjanud. Ei mingit korv- ega jalgpalli teisipäeva õhtul. Keegi ei lähe neljapäeval kunstiringi. Hobide harrastamiseks on meil lühike kolmapäev ja vaba laupäev. Tänu sellele ei teki kuskil probleemi, et tunniplaan ja trenniajad ei klapi.

Vahetunnid: nendest ei ole ma ausalt öeldes veel sotti saanud. Igatahes on need pausid õppetöö vahel rahvusspordi suitsetamise jaoks. Pool kooli koos õpetajatega astuvad lühikese sammu kooliväravast välja ja tossavad üheskoos. Pigem vaadatakse kortsus kulmuga mittesuitsetajat kui vana (alaealist) korstent, see on ju antisotsiaalne.

Nagu juba põgusalt lõunasööke tutvustasin, siis kahekümne minutiga pole siin midagi teha. Asjade käik algab enda lõunasöögile registreerimisega. Kui klassi nimi välja kuulutatakse, tuleb kannatlikult järgmisesse järjekorda ootama minna. Seejärel tuleb öelda pukis istuvale tegelasele oma klassi number ja enda täisnimi. Kui keegi tarkpea pole unustanud mõnda isikut nimekirja lisada (mida juhtub liigagi tihti) võib suurema vaevata söögi suunas edasi liikuda. Võtad kandiku ja nõud. Pistad hilisemaks ajaks küpsised või muffinid tasku ning valid eelroa, järgmisena pearoa, salati, meelepärased puuviljad ja magustoidu, üldjuhul siis mõne piimatoodete esindaja (topsijogurt vms) või hoopis koogikese (neid on ka umbes miljon erinevat). Kõige lõpuks haarad salatile mõne sobiva kastme ja kukli. Joogiks on alati vesi, iga laudkond täidab ise oma kannu (vajutad aparaadil nuppu, *tšššššš*, vajutad uuesti ja vead kannud lauda).

Mis see klassinimi on? Lihtsalt numbrite kombinatsioon. Pole kümnes, üheteistkümnes ja kaheteistkümnes klass. On teine, esimene ja viimane(just selles järjekorras) ning paralleelklasside suure arvu tõttu lisatakse veel üks number. Näiteks 1ère4 on minu klassi nimi. Esimesi klasse on üle kümne. Need jagunevad omakorda kolme suunda. Mina õpin kirjandussuunas, kuid peale selle on meil veel teadused ja kolmas on vist majandus.

Mida pole, on garderoob. Õpilased tulevad hirmus madala temperatuuriga hommikutel õhukeste riietega kooli. Mina olen põhjast, nagu nad öelda armastavad, ning mina kaalun igal hommikul juba talvejope kasutusele võtmist- polegi midagi õlult maha heita ja konksu otsa riputada. Enamik ajast (v.a tundide ajal) viibime õues, see tähendab, et ka saapad on truult terve päeva vältel suka vastas.

Oma väikese tabaluku taga on soovijatel pisikesed kapikesed, suurim leevendus minu garderoobiigatsusele.

Minu lemmikosa koolist on park (neid on tegelikult rohkem kui üks). Lähimast pargist avaneb hommikutel eriti kaunis vaade. Selle iluga täiendan postitust all pool ning ilmselt lisan üht-teist siia postitusse aasta jooksul juurde.

Igahommikune vaade koolist(PS! see on tegelikult igal hommikul veidi erinev ja palju-palju ilusam)

Leidsin raamatupoest sõbra.

Need mõmmid Emmanuel ja Anna on ka sõbrannad.

Terve päeva oli ilus ilm ja kohe kui pidin hakkama bussile minema... hakkas kallama nagu oavarrest.

Emps saatis kodukootud müslit ja muud head kraami. Perekonna tavasid järgides sööksin hommikuti saia sooja piima sisse kastetuna.

Pooljuhuslikult tehtud klõps kooliteelt.

Koolile kõige lähemal asuva monumendi jalamil sõbrannadega päikest ja vaadet kordamööda nautimas.

Vaade kooliaknast. Üle tänava asuva võlvi alt läbi astudes võib kohata minu prantsuse keele eraõpetajat ja tema klassiruumi :)

Minu lemmikpark(sel lihtsal põhjusel, et 90% ajast olen pargi ainus külastaja)

Septembri hommik ehk sõbrannasid oodates.

Nii me käime ja loeme iga nurga peal(ikkagi kirjanduse suuna õpilane).

Siin on pilt teaduste tunnist. Kirjanduse suunas on kõik teadusained(keemia, füüsika, veidi bioloogiat) ühte liidetud. Õpilased istuvad paaris kuni nelja kaupa gruppides. Igale salgule on arvuti ja kraanikauss. Lauad on kaetud klaasiga. Ideaalne klass, selliseid on meil mitu. Igas tunnis on väga palju praktilisi näiteid klassi ees ning saame ka ise mitmeid erinevaid praktilisi töid teha. Praeguseks oleme näitekst ühe notsu silmas sonkinud ja arvutiprogrammide abil uusi teadmisi omandanud. Kõige laheda kõrvalt, igatsen ma Vändra Gümnaasiumi õpeteja Juuremaa füüsikat. :)

Kool hommikuses udus ja unes.

Kooliaed ja pühakoda taamal.

Kui mul sellest hetkest mõni selge klõps oleks õnnestunud teha, ei panekski te kunagi mu blogi akent kinni. Seega läks vist hästi. Vaade oli taas erakordselt kaunis, värvid märksa kirkamad ja tagaplaanil kõrgusid mäed uduloorist kui aarete saared. Kõik kokku oli nii kaunis, et tegin endale pika pai(tänutäheks mitte sissemagamast ning tublisti koolibussi istumise eest).

Tegu on eelmise foto vennaga. sama hommik, samad emotsioonid.

Mõnel hommikul ei ole mitte lihtsalt igavalt pime,
 vaid nii tihe udu, et ei näe sõrme ka suhu pista.

Minu lemmiktänav Lavauris.

Jälle kool, selles osas vist tunde ei anta, aga ma leian, et see torn on vahva.

Nendest konteineritest said endises parklas meie uued klassid, sest ruumi ei ole. 

Koolisöökla...

...Ja üks suvaline lõunasöök. (Telefonid on rangelt keelatud)

4/5 klassi poistest Muppetite presentatsiooni esitlemas.

Lavaur-Lavaur. Roosad vihmavarjud tähistavad ''roosat oktoobrit'',
nii nagu Eestiski on tegemist vähitõve vastu võitlejate toetamisega.
(Pildil on liiga pikk vahetud:))

Jälle vahetund.

Ikka veel vahetund. Siin ei ehita inimesed endale tobedalt suuri maju,
nad ehitavad jupi juurde kui kodus kitksaks on läinud. 

Pargis.

Pagariärid ei ole tänuväärsed ainult imeliste alati värskete baguette'ide ja muude saialiste pärast,
vaid tänavate imelise aroomiga vooderdamise eest.

Kui Eestis on Rapla naljaga ringteede linnaks nimetatud, siis Lavaur on 5x Rapla.