Rõõm
Nüüd, kus kõik mulle ikka aeg-ajalt suunurgad maa poole meelde tuletavad, et vahetusaasta on lõpusirgel, vastan ma alati alateadvusest juhituna naeratusega. Muid vastusevariante ei paistagi olevat. Tegelikult on ju kojuminekuni jäänud oma kaks päikest täis kuud. Ma olen tänulik, et paljud head inimesed mind siiatulekul toetasid ja ma olen siiralt tänulik, et mulle ikka iga mõne nädala möödudes keegi meenutab kuis mind koju oodatakse. Viimase paari nädala jooksul, mil päike on kuumalt paitama hakanud, loodus õide puhkenud ja tänavatel lainetab endiselt pagariäri aroomidega segunenud lõunamaa hõng, on võõrsil elamine ainult meeleolukamaks kujunenud. Prantslased ise otsivad küll muretust ainestikust probleeme (päike läks ära- ''loodus on nii kurvalt hall, et mul on ka kurb tuju''; päike tuli tagasi- ''oeh, see kuum päike on liiga väsitav, teen parem siesta, ei suuda sellistes tingimustes töötada''; rongid streigivad ja ainult(!) autoga liiklejad kurd