Posts

Rõõm

Image
Nüüd, kus kõik mulle ikka aeg-ajalt suunurgad maa poole meelde tuletavad, et vahetusaasta on lõpusirgel, vastan ma alati alateadvusest juhituna naeratusega. Muid vastusevariante ei paistagi olevat. Tegelikult on ju kojuminekuni jäänud oma kaks päikest täis kuud. Ma olen tänulik, et paljud head inimesed mind siiatulekul toetasid ja ma olen siiralt tänulik, et mulle ikka iga mõne nädala möödudes keegi meenutab kuis mind koju oodatakse. Viimase paari nädala jooksul, mil päike on kuumalt paitama hakanud, loodus õide puhkenud ja tänavatel lainetab endiselt pagariäri aroomidega segunenud lõunamaa hõng, on võõrsil elamine ainult meeleolukamaks kujunenud. Prantslased ise otsivad küll muretust ainestikust probleeme (päike läks ära- ''loodus on nii kurvalt hall, et mul on ka kurb tuju''; päike tuli tagasi- ''oeh, see kuum päike on liiga väsitav, teen parem siesta, ei suuda sellistes tingimustes töötada''; rongid streigivad ja ainult(!) autoga liiklejad kurd

Ristiku tooni külapidu ja palju muud

Image
Bonjour ! Ükskord tükk aega tagasi toimus meie külas Iirimaa teemapidu. See oli esimene pidu, kus mina siin osalesin ja kohe sai selgeks, et pidu või mitte, elu tiirleb siin ikka ainult truult toidu ümber. Miks see pidu iiriteemaline oli, sellest ma sotti ei saanud; ei osanud mu küsimusele vastata ka ükski teine hing, kellelt selgust pärisin. Peole pani punkti (või koma, sest paljud pidutsesid hiljem edasi) vinge tulevärk. See õhtu oli palju rohkem aastavahetuse moodi, kui viimane detsembriöö tulla suvatses. Fun fact: mina olin sel peol ettekandja, kuigi minu prantsuse keele tase võimaldas ainult tervitada, tänada ja hüvasti jätta. Nüüdseks olen ma mõnel suuremast ja väiksemast koosviibimisest muidugi veel osa saanud. Esimesed pühad, millest üle ega ümber ei saanud, olid muidugi jõulud. Jõulutunne tikkus meie majja kahtlaselt hilja. Vahetult enne jõululaupäeva sai kuusk püsti ja ehitud ning mitte pikalt enne kuuse tulekut sättisin mina siia-sinna mõned jõulutulukesed ja -karra meel

Kes muljetab?

Image
Mõni teine ütleks, et olen enda tutvustamisega lootusetult hiljaks jäänud, aga mina ütlen, et kunagi pole liiga hilja ja ema ütleb: "Isa geenid!" Diana on minu nimi ja loomult olen ma lihtsalt kulgeja. Mõistagi olen ma ka vahetusõpilane Prantsusmaal, sest ilma säärase sammuta minu elus ei oleks ma kohe kindlasti -niipea või siis mitte kunagi- blogi pidama hakanud… Vahetusõpilaseks pürgimine oli ka pigem kulgemine kui tohutult suur ettevõtmine nagu kõik teised seda kõrvalt nägid ja nimetasid. Enne helesinise unistuse täitumist olin ma tavaline gümnasist, sada hobi-tegemist ja kool, mis oli prioriteetide järjekorras muide viimaste seas (kaak ma siiski polnud, hinded olid ikka neljad-viied ning igavust ei tundnud ma ei siis ega praegu, ma ei teagi enam, mis tunne see oleks). Ühesõnaga, kõik oli OK. OK oli minu jaoks liiga vähe, see oli mugavustsoon ja selline olukord on teravalt vastuolus minu iseloomuga. Ah jaa, linnaelu on minu arvates mugavustsooni kõige koledam ja saged

Punasõstar (Pühendusega vahetusõpilastele!)

Image
Nagu antud bloginatukese nimi Roosamannagi reedab, on peamiselt lugeda postitusi magusaid ja värvilisi. Hapud marjad, punasõstar kaasa arvatud, see sümboliseerib vältimatuid mõõnasid ja kurblugusid, ehk kõike seda, mida ma vahetusaastalt ei oodanud. Siin on parim näide halvimatest! (st: olin vaheajal Lissabonis perega imelist puhkust veetmas, kõik oli nii ilus ja hea toidust ilmani ja seltskonnast vaatamisväärsusteni. Reisi kõige õnnetum hetk oli kohmakas lusikakasutus moosi transportimisel) Rangelt mittesoovitatav lugemine vanaemale, emale, õdedele, isadele, Ännile ja veel mõnele, kes ennast mulle väga lähedaseks inimeseks tunnistab. Viimne vaatamisväärsus koduaiast eelnimetatud tegelastele Siit tuleb esimene hapu ülestunnistus... ASSE sama lennu õpilased mäletavad kindlasti meie viimaselt koosviibimiselt Portugalist(?) pärit Rosat, kes tutvustas vahetusõpilaste tundeid kaardistavat mustvalget diagrammi. Oeh, andsin endast parima, kuid selle kuulamine oli au

Las Cases aka kool

Image
Minu kooli nimi on Lycée Las Cases... Eesti koolisüsteemiga paralleele otsides võib seda gümnaasiumiks nimetada, põhikooli õpilasi selles koolis ei ole. Mõni on küll mulle umbes nabani, kuigi ma isegi olen ainult meeter, 64 sentimeetrit ning veel pool sentimeetrit lühike. Kuna ma kääbusõpilastega sina peal veel ei ole, siis vanust ei ole tihanud neilt pärida.  Õpilasi on 950, mis alguses tundus meeletult suur arv. Peaaegu tuhat õpilast iga päev minuga ühe katuse all- sellega ma küll toime ei tule. Tegelikult polegi nii hull, umbes sada või kakssada neist on vahetustega teises linna otsas sportimas, lõunasöögid on erinevatel aegadel nagu tunnidki, paljud uitavad mööda linna, kirjanduse suuna sõbrad võib leida raamat näpus, kui vaikuse suunas kõndida ja lähemal asuvad pargid on ka vahetundidel täis tikitud. Muide, vahetusõpilasi on neist umbes kümmekond isendit! Peale enda on olnud au kohata neist kolme: sakslast, Slovakkia piigat ning Itaalia esindajat. Lihtsalt mainin, et nad on m