Kes muljetab?
Mõni teine ütleks, et olen enda tutvustamisega lootusetult hiljaks jäänud, aga mina ütlen, et kunagi pole liiga hilja ja ema ütleb: "Isa geenid!"
Diana on minu nimi ja loomult olen ma lihtsalt kulgeja. Mõistagi olen ma ka vahetusõpilane Prantsusmaal, sest ilma säärase sammuta minu elus ei oleks ma kohe kindlasti -niipea või siis mitte kunagi- blogi pidama hakanud…
Vahetusõpilaseks pürgimine oli ka pigem kulgemine kui tohutult suur ettevõtmine nagu kõik teised seda kõrvalt nägid ja nimetasid.
Enne helesinise unistuse täitumist olin ma tavaline gümnasist, sada hobi-tegemist ja kool, mis oli prioriteetide järjekorras muide viimaste seas (kaak ma siiski polnud, hinded olid ikka neljad-viied ning igavust ei tundnud ma ei siis ega praegu, ma ei teagi enam, mis tunne see oleks). Ühesõnaga, kõik oli OK.
OK oli minu jaoks liiga vähe, see oli mugavustsoon ja selline olukord on teravalt vastuolus minu iseloomuga. Ah jaa, linnaelu on minu arvates mugavustsooni kõige koledam ja sagedam näide ning linnaelust olen ma kohe ekspert-äratüdineja.
Juhul kui siia sattub mõni lugeja, kes mind suurt või üldse ei tunne siis täpsustan ma natuke veel, kellega tegu on... Mulle meeldib tantsimine, kunst, muusika, tervisesport ja prantsuse lumm- nagu seda on hõrgutised, kauged sinised mäed, lõputu mitte kunagi kiirustamine ja veel paljugi muud.. Muusika, juhul kui teised sellega tegelevad ja minul jääb üle vaid nautida, sest nagu mulle armas isa Roel on õpetanud siis miks mina pean midagi tegema, kui seda teised teha võivad. Ärge arvake, et ma laisk olen, mulle lihtsalt meeldib, kui oma ala andekad haldjatolmuga maailma illustreerivad ja helisema kaetavad (mina nende andekate hulka selles valdkonnas ei kuulu). Kunsti saab minu nahas ilmselt kire sünonüümiks nimetada, kuid enda teosed (kui neid üldse teosteks pidada saab) meeldib mulle valvsalt vaid ühele silmapaarile sahtlisse koguda.
Tantsimise avastasin ma enda jaoks rahvatantsu kujul üsna hiljuti, natuke rohkem kui aasta eest. Siin Prantsusmaal lisandub seda laadi aktiivseid avastusi umbes korra kuus. Spordiga on nii, et mulle ei meeldi võistlused ja tohutut hulljulgust nõudvad alad, aga muidu sümpatiseerib sõprade ja pere seltsis pea iga spordiala, mis naha soojaks ja suu naerule võlub.
Lisaks on mulle südamelähedane aitamine, peaaegu kõiki ja alati. Isegi lihtsamate kodutööde puhul on minu arvates tore teiste eest ette ja taha toimetada, sest oma asju saab nii või naa veel elu lõpuni ajada. Väikesed inimesed on ka minu suured lemmikud. Iseteadjad (nagu ma isegi, kui nüüd parima sõbranna ütlemisi arvesse võtta) ja täiesti kogenematud ühes ja samas hetkes.
Meeldivad ette loetud. Ebameeldivad: seller, peet ja matemaatika. Viimasest tunnen ma võõrsil tegelikult suurt puudust.
Lõppsõnaks refereerin taas oma paremat kätt ja toimetajat, vahel panen ma kildu. Ja ongi vist kogu lugu, (piltlikult öeldes, tegelikult on see lugu endiselt lõputu).
Diana on minu nimi ja loomult olen ma lihtsalt kulgeja. Mõistagi olen ma ka vahetusõpilane Prantsusmaal, sest ilma säärase sammuta minu elus ei oleks ma kohe kindlasti -niipea või siis mitte kunagi- blogi pidama hakanud…
Vahetusõpilaseks pürgimine oli ka pigem kulgemine kui tohutult suur ettevõtmine nagu kõik teised seda kõrvalt nägid ja nimetasid.
Enne helesinise unistuse täitumist olin ma tavaline gümnasist, sada hobi-tegemist ja kool, mis oli prioriteetide järjekorras muide viimaste seas (kaak ma siiski polnud, hinded olid ikka neljad-viied ning igavust ei tundnud ma ei siis ega praegu, ma ei teagi enam, mis tunne see oleks). Ühesõnaga, kõik oli OK.
OK oli minu jaoks liiga vähe, see oli mugavustsoon ja selline olukord on teravalt vastuolus minu iseloomuga. Ah jaa, linnaelu on minu arvates mugavustsooni kõige koledam ja sagedam näide ning linnaelust olen ma kohe ekspert-äratüdineja.
Juhul kui siia sattub mõni lugeja, kes mind suurt või üldse ei tunne siis täpsustan ma natuke veel, kellega tegu on... Mulle meeldib tantsimine, kunst, muusika, tervisesport ja prantsuse lumm- nagu seda on hõrgutised, kauged sinised mäed, lõputu mitte kunagi kiirustamine ja veel paljugi muud.. Muusika, juhul kui teised sellega tegelevad ja minul jääb üle vaid nautida, sest nagu mulle armas isa Roel on õpetanud siis miks mina pean midagi tegema, kui seda teised teha võivad. Ärge arvake, et ma laisk olen, mulle lihtsalt meeldib, kui oma ala andekad haldjatolmuga maailma illustreerivad ja helisema kaetavad (mina nende andekate hulka selles valdkonnas ei kuulu). Kunsti saab minu nahas ilmselt kire sünonüümiks nimetada, kuid enda teosed (kui neid üldse teosteks pidada saab) meeldib mulle valvsalt vaid ühele silmapaarile sahtlisse koguda.
Tantsimise avastasin ma enda jaoks rahvatantsu kujul üsna hiljuti, natuke rohkem kui aasta eest. Siin Prantsusmaal lisandub seda laadi aktiivseid avastusi umbes korra kuus. Spordiga on nii, et mulle ei meeldi võistlused ja tohutut hulljulgust nõudvad alad, aga muidu sümpatiseerib sõprade ja pere seltsis pea iga spordiala, mis naha soojaks ja suu naerule võlub.
Lisaks on mulle südamelähedane aitamine, peaaegu kõiki ja alati. Isegi lihtsamate kodutööde puhul on minu arvates tore teiste eest ette ja taha toimetada, sest oma asju saab nii või naa veel elu lõpuni ajada. Väikesed inimesed on ka minu suured lemmikud. Iseteadjad (nagu ma isegi, kui nüüd parima sõbranna ütlemisi arvesse võtta) ja täiesti kogenematud ühes ja samas hetkes.
Meeldivad ette loetud. Ebameeldivad: seller, peet ja matemaatika. Viimasest tunnen ma võõrsil tegelikult suurt puudust.
Lõppsõnaks refereerin taas oma paremat kätt ja toimetajat, vahel panen ma kildu. Ja ongi vist kogu lugu, (piltlikult öeldes, tegelikult on see lugu endiselt lõputu).
 |
| Illustratsioon 1 ehk hommikul kohvipoes |
 |
| Illustratsioon 2 ehk üritades naeru pidada |
Comments
Post a Comment