Punasõstar (Pühendusega vahetusõpilastele!)

Nagu antud bloginatukese nimi Roosamannagi reedab, on peamiselt lugeda postitusi magusaid ja värvilisi. Hapud marjad, punasõstar kaasa arvatud, see sümboliseerib vältimatuid mõõnasid ja kurblugusid, ehk kõike seda, mida ma vahetusaastalt ei oodanud.

Siin on parim näide halvimatest!
(st: olin vaheajal Lissabonis perega imelist puhkust veetmas, kõik oli nii ilus ja hea toidust ilmani ja seltskonnast vaatamisväärsusteni. Reisi kõige õnnetum hetk oli kohmakas lusikakasutus moosi transportimisel)

Rangelt mittesoovitatav lugemine vanaemale, emale, õdedele, isadele, Ännile ja veel mõnele, kes ennast mulle väga lähedaseks inimeseks tunnistab.

Viimne vaatamisväärsus koduaiast eelnimetatud tegelastele

Siit tuleb esimene hapu ülestunnistus...

ASSE sama lennu õpilased mäletavad kindlasti meie viimaselt koosviibimiselt Portugalist(?) pärit Rosat, kes tutvustas vahetusõpilaste tundeid kaardistavat mustvalget diagrammi. Oeh, andsin endast parima, kuid selle kuulamine oli ausalt öeldes igav. Esiteks selle pärast, et ma olin end (omast arust) juba väga kaua eluks võõrsil ette valmistanud ehk seda juttu korduvalt kuulanud, mõelnud, lugenud ja mida veel. Teiseks selle pärast, et ''Ega mina ei ole teised, mina ei ole osa võõraste koostatud kokkuvõttest''. Tõsiasi: Olen küll. Rosa vaatas karmi pilgu ja samas vastandlikult kirglike sügavpruunide iiriste välkudes meile kõigile puurivalt otsa, et puust ja punaseks teha ''Novembris on aeg koduigatsuseks!!!'' Järgnes vaikus mõtteis oma tolleaegset kodupõrandat tammudes, silitasin oma pilguga viimastki detaili, kobrutava värviga vannitoa uksepiidast veidi viltuse koridorilambini, logisevast parketijupist paar sentimeetrit liiga pikkade sametiste violetsete kardinateni, rippus lumivalgest hommikumantlist külmikumagnetini. Kõik oli ja on mulle siiani armas... Aga igatsetav? Kõhklesin.

MUIDUGI ON SEE KÕIK TAGAIGATSETAV! Ma tunnen siin mõnel hetkel suuremat puudust kui ma Eestis oleks osanud oma ümbrusest põhjuseid märgata. Isegi kurjast tuulevilest, mis talviti naabrite uksel kõõlumise ajal märkamatust trepikotta silkas, sealt edasi otsejoones uksepraost mu villastes sokkides võitlevate varvasteni, nohu stardipaketti kohale toimetama ruttas. Mitte, et siin lõuna pool ülearu soe oleks, mu varbad ongi vist külmale määratud.

Meie ees seisnud kontrast Rosa pani kalendrisse paika ka aja kultuurišokiks ja tal oli tuline õigus. Ma ei ole varem seda laadi šokiga kokku puutunud, aga ma arvan, et see on see, mida ma oma ümber näen. Teismeliste tüdrukute naeru punnitamine, mis nende hõbekõrid vana paadialust meenutama paneb; suure (sopase) õuekoera toidulaua ääres sülle võtmine ja kõvasti patsutamine, nii, et mina ainult atšiuh-atšiuh sekka öelda saan; leivakääruga (muidugi pole see päriselt must Eesti moodi leib) taldriku läikima löömine järgmist rooga oodates; kedagi ei huvita kas ja kus käes sul nuga, kahvel või lusikas on, isegi kere kosutuse lõpusirgel ei ole kella viie suunas söögiriistade asend oluline; jalanõudega peaaegu igal pool käimine (õuetuhvlid toas ja pehme toasuss kruusateel); külma ilmaga maast laeni ulatuvate akende ja uste pärani hoidmine; laudlina kokku voltides tähelepanuta jääv tõsiasi, et üks äär linast mööda räpast põrandat jookseb; vahetundide õues veetmine iga ilmaga; nädalavahetustel lihtsalt logelemine ja söömine korda mööda, ei mingit tegevust; treeningutel käimine vaid ÜKS kord nädalas; nii vintske liha söömine, et neil endil ka hammas peale ei hakka; kõige seletamine alatooni ''ega sa ei peagi (loe: tohikski!) aru saada, see on prantsuse asi'' ehk lõputu ja taltsutamatu eneseuhkus; piima varumine terveks kuuks (nii kõrgel temperatuuril kuumutatud, et enne sured ise maha kui piim hapuks läheb); muide piim unustatakse pidevalt kapiäärele ja ma jälestan toasooja piima.

Vältimatu on igatsus oma tõelise sõbra järele. Otseloomulikult ei ole see uute kaasmaalaste süü, nad võivad olla sama toredad ja sama vingus kui minu tuttavad eestlased, aga kui kohe alguses kellegagi lihtsalt juhuse läbi suureks sõbraks ei saa, siis parima sõbra aseainet ei paku miski, ei keelelaager, hooliv perekond, ülimegasuperlahedad reisid, õpihimu ega kaunid vaated. Nii nagu igale tammetõrule istub kõige paremini ikka ja ainult oma müts, sobib minu südamesse ainult oma inglikesele kingitud südamekild.

Kergemaks ei tee olemist kodumaale jäänud kavaleri olemasolu.  Sellisel puhul lohutab juhtmõte ''Kõik, mis ei tapa, teeb tugevaks'' ja sedalaadi õpitud tugevus, ei ole videviku eel põgenev päikesekiir.

Kui olin harjunud isegi totralt hilja lihtsalt soovi tõttu vanaema külastama, siis siin on vanaema külastused tõstetud ainult söögiaegadele, mõnikord luban endale erandi, kui mul kringlit või muus säärast vanaemale ja vanaisale jagada on. Need erandid on toredad, kuid efekt on teine. Oma vanaema juurest tulles oli ikka alati ülevam tunne. Näiteks läksin suure murega ja tulin nõnda rõõmsalt, et isegi umbes mu endasuurune spordikott õlal kulges kodutee jooksujalu.

Järgmise näite selgitamiseks mainin, et elasin viimased paar aastat omaette ja vanemaid kohtasin keskeslt läbi korra kuus või halvemal juhul harvemgi. Ma ei tundnud neist väga suurt puudust tänu tihedale päevakavale ja lähemal elavale ''kasuperele'' (kõik on omad, kuid bioloogiline tunnistus selle hoolimise kohta puudub). Siin elades kallistaks küll oma armast saledat ema nii tugevalt, et hirm talle liiga teha tuleb kimbutama. Teeksin oma superkangelasest issile iga hea sõna eest pika pai. Kiusaksin armastusega oma väikest õde ja hellitaks teda kui solvumismeistrit pahameele ajal õite hellalt. Peseksin oma vanema õe eest isegi vabatahtlikult nõusid ja võib-olla isegi põrandat, kuigi viimast ma ei salli.

Ärge saage valesti aru, kõik need tunded on möödanikud, kohati korduvad, kuid mitte jäädavad. Esinevad peaaegu korrapäraselt vaid juhul, kui kellegi teise kehades minu mälestusi ja lemmikuid
mu silme ees läbi mängitakse.

Elu on lill, aga talv ei jää tulemata.

Minu lemmikrada <3

Hapule mõru seltsiks ehk laupäevahommikune kange kohv,
 kolmetunnise turul uitamise tagajärje turgutuseks(kohvipoes)