Roosamanna ja hapud marjad

Nüüd, kus kõik mulle ikka aeg-ajalt suunurgad maa poole meelde tuletavad, et vahetusaasta on lõpusirgel, vastan ma alati alateadvusest juhituna naeratusega. Muid vastusevariante ei paistagi olevat. Tegelikult on ju kojuminekuni jäänud oma kaks päikest täis kuud. Ma olen tänulik, et paljud head inimesed mind siiatulekul toetasid ja ma olen siiralt tänulik, et mulle ikka iga mõne nädala möödudes keegi meenutab kuis mind koju oodatakse. Viimase paari nädala jooksul, mil päike on kuumalt paitama hakanud, loodus õide puhkenud ja tänavatel lainetab endiselt pagariäri aroomidega segunenud lõunamaa hõng, on võõrsil elamine ainult meeleolukamaks kujunenud. Prantslased ise otsivad küll muretust ainestikust probleeme (päike läks ära- ''loodus on nii kurvalt hall, et mul on ka kurb tuju''; päike tuli tagasi- ''oeh, see kuum päike on liiga väsitav, teen parem siesta, ei suuda sellistes tingimustes töötada''; rongid streigivad ja ainult(!) autoga liiklejad kurd

Bonjour ! Ükskord tükk aega tagasi toimus meie külas Iirimaa teemapidu. See oli esimene pidu, kus mina siin osalesin ja kohe sai selgeks, et pidu või mitte, elu tiirleb siin ikka ainult truult toidu ümber. Miks see pidu iiriteemaline oli, sellest ma sotti ei saanud; ei osanud mu küsimusele vastata ka ükski teine hing, kellelt selgust pärisin. Peole pani punkti (või koma, sest paljud pidutsesid hiljem edasi) vinge tulevärk. See õhtu oli palju rohkem aastavahetuse moodi, kui viimane detsembriöö tulla suvatses. Fun fact: mina olin sel peol ettekandja, kuigi minu prantsuse keele tase võimaldas ainult tervitada, tänada ja hüvasti jätta. Nüüdseks olen ma mõnel suuremast ja väiksemast koosviibimisest muidugi veel osa saanud. Esimesed pühad, millest üle ega ümber ei saanud, olid muidugi jõulud. Jõulutunne tikkus meie majja kahtlaselt hilja. Vahetult enne jõululaupäeva sai kuusk püsti ja ehitud ning mitte pikalt enne kuuse tulekut sättisin mina siia-sinna mõned jõulutulukesed ja -karra meel