Ristiku tooni külapidu ja palju muud
Bonjour !
Ükskord tükk aega tagasi toimus meie külas Iirimaa teemapidu. See oli esimene pidu, kus mina siin osalesin ja kohe sai selgeks, et pidu või mitte, elu tiirleb siin ikka ainult truult toidu ümber. Miks see pidu iiriteemaline oli, sellest ma sotti ei saanud; ei osanud mu küsimusele vastata ka ükski teine hing, kellelt selgust pärisin. Peole pani punkti (või koma, sest paljud pidutsesid hiljem edasi) vinge tulevärk. See õhtu oli palju rohkem aastavahetuse moodi, kui viimane detsembriöö tulla suvatses.
Fun fact: mina olin sel peol ettekandja, kuigi minu prantsuse keele tase võimaldas ainult tervitada, tänada ja hüvasti jätta.
Nüüdseks olen ma mõnel suuremast ja väiksemast koosviibimisest muidugi veel osa saanud. Esimesed pühad, millest üle ega ümber ei saanud, olid muidugi jõulud. Jõulutunne tikkus meie majja kahtlaselt hilja. Vahetult enne jõululaupäeva sai kuusk püsti ja ehitud ning mitte pikalt enne kuuse tulekut sättisin mina siia-sinna mõned jõulutulukesed ja -karra meeleolu looma. Kui Eestis juba nädal enne jõulu koolid, lasteaiad, firmad ja kontserttuurid pidu peavad, siis siin sellist asja pole. Tänavad saavad detsembri alguseks ehteisse küll, kuid see on ka ainus märk, mis kalendrikuud reedab. Jõulud peetakse ainult pere või lähedaste sugulaste keskis, teistes kollektiivides tähistamist ei toimu. Niisiis jõudis kätte esimene jõulupüha, milleks mina üritasin kavalalt valmistuda ehk enne seda minimaalsetes kogustes toituda. Suurt abi sellest taktikast polnud. Pidulik söömine toimub õhtul, aga vanaema oli keskpäevaks nii tuhinas, et oleks tahtnud juba lõunalauas mind kuu aja varudega nuumata. Mina proovisin viisakalt suu lukus hoida ja valmistusin vaimselt õhtusöögiks. See oli meeletu! Kui põhiroog mereannid ehk pisikesed ja hiidkrevetid, mereämblikud, austrid, krabid ja erinevat sorti teod lauale toodi, siis ei söönud ma vist oma 15 minutit ivakestki. Lihtsalt silmitsesin eelnimetatud kuhilat. Hämmingust veidi toibununa leidsin ma kõik annid ülimaitsvad olevat ning olin rõõmus, et me sealihast kergemat toitu sõime. Kõhud punnis, saabus jõuluvana (kui nii võib üldse öelda). S.t. kõik lauas istunud kadusid hetkeks ja järgmisel hetkel lavastasid meie kodu südamesse elutuppa kaose. Onu vooris edasi-tagasi, käed-jalad üüratuid kinke täis. Vanaema siblis oma väikeste jalgadega seinast seina nagu kellapendel, pea laiali otsas, kuhu, mis kink asetada ja samal ajal kõigest väest üritades meenutada, kellele mingi kink üldse ette nähtud on. Ema-isa lükkasid mööblit seintega ühte, et natukenegi kinkide kõrval toas hingamiseks ruumi oleks. Õde-venda jaotasid usinalt nimede järgi kinke virnadesse. Toad pea peale pööratud, meeled rõõmsad (v.a mina, olin segaduses) ja kingilademed valmis, oli aeg pead padjale panna. Und lubati ärevil kingiootajate poolt vaid üheksani. Kohe, kui hommikul silmad lahti sain, tuli asuda kingitseremooniale. Korraga avas üks inimene oma kinke ja teised muljetasid-plaksutasid. Kui järjekord minuni jõudis, olid mul käed poole avamise pealt teibi nokkimisest ja paelte harutamisest väsinud (rinda tuli pista ikkagi ligi kahekümne üllatusega). Pidasin vapralt avamise lõpuni vastu, rüüpasime pisikese espresso ja ema teatas, et nüüd on aeg sööma minna. Ei ole vaja vist mitut korda arvata lasta, kas mu kõhuke nälga ka tundis. Otseloomulikult mitte.
Suuresti erines vana-aasta ära saatmine ja uue vastu võtmine. Mina olin tuttavate pool, kuhu oli umbes kümme noort kokku kogunenud, õde viibis oma sõprade juures, vanemad külastasid teretuttavaid ja kõik teised, keda siit kandist, tean olid pere seltsis. Ja kust tuleb suur lõhe Eesti ja Prantsusmaa aastavahetuse kommetesse? Keskööl lüüakse pokaalidega paar kõlksu, jagatakse lahkelt põsemusisid sõnades ''Bonne année!'' ja see on kogu erinevus tavalistest ühisõhtusöökidest. Ma ei näinud ühtegi raketti! Keegi isegi ei maininud midagi ilutulestiku kohta, mitte keegi ei igatsenud välku ja pauku, värvide mängu ega pea kuklas terve alevi elanikkonnaga ühte suunda imetlemist. Siinkohal tänan ma kõiki oma Eesti sõpru, kes agaralt interneti vahendusel oma vaatamisväärsusi ja rõõmu jagasid – ilma teieta ei oleks ma kohe kindlasti suutnud endale sisendada, et möödunud ööl aastanumber järgmisele astmele astus.
Ükskord tükk aega tagasi toimus meie külas Iirimaa teemapidu. See oli esimene pidu, kus mina siin osalesin ja kohe sai selgeks, et pidu või mitte, elu tiirleb siin ikka ainult truult toidu ümber. Miks see pidu iiriteemaline oli, sellest ma sotti ei saanud; ei osanud mu küsimusele vastata ka ükski teine hing, kellelt selgust pärisin. Peole pani punkti (või koma, sest paljud pidutsesid hiljem edasi) vinge tulevärk. See õhtu oli palju rohkem aastavahetuse moodi, kui viimane detsembriöö tulla suvatses.
Fun fact: mina olin sel peol ettekandja, kuigi minu prantsuse keele tase võimaldas ainult tervitada, tänada ja hüvasti jätta.
Nüüdseks olen ma mõnel suuremast ja väiksemast koosviibimisest muidugi veel osa saanud. Esimesed pühad, millest üle ega ümber ei saanud, olid muidugi jõulud. Jõulutunne tikkus meie majja kahtlaselt hilja. Vahetult enne jõululaupäeva sai kuusk püsti ja ehitud ning mitte pikalt enne kuuse tulekut sättisin mina siia-sinna mõned jõulutulukesed ja -karra meeleolu looma. Kui Eestis juba nädal enne jõulu koolid, lasteaiad, firmad ja kontserttuurid pidu peavad, siis siin sellist asja pole. Tänavad saavad detsembri alguseks ehteisse küll, kuid see on ka ainus märk, mis kalendrikuud reedab. Jõulud peetakse ainult pere või lähedaste sugulaste keskis, teistes kollektiivides tähistamist ei toimu. Niisiis jõudis kätte esimene jõulupüha, milleks mina üritasin kavalalt valmistuda ehk enne seda minimaalsetes kogustes toituda. Suurt abi sellest taktikast polnud. Pidulik söömine toimub õhtul, aga vanaema oli keskpäevaks nii tuhinas, et oleks tahtnud juba lõunalauas mind kuu aja varudega nuumata. Mina proovisin viisakalt suu lukus hoida ja valmistusin vaimselt õhtusöögiks. See oli meeletu! Kui põhiroog mereannid ehk pisikesed ja hiidkrevetid, mereämblikud, austrid, krabid ja erinevat sorti teod lauale toodi, siis ei söönud ma vist oma 15 minutit ivakestki. Lihtsalt silmitsesin eelnimetatud kuhilat. Hämmingust veidi toibununa leidsin ma kõik annid ülimaitsvad olevat ning olin rõõmus, et me sealihast kergemat toitu sõime. Kõhud punnis, saabus jõuluvana (kui nii võib üldse öelda). S.t. kõik lauas istunud kadusid hetkeks ja järgmisel hetkel lavastasid meie kodu südamesse elutuppa kaose. Onu vooris edasi-tagasi, käed-jalad üüratuid kinke täis. Vanaema siblis oma väikeste jalgadega seinast seina nagu kellapendel, pea laiali otsas, kuhu, mis kink asetada ja samal ajal kõigest väest üritades meenutada, kellele mingi kink üldse ette nähtud on. Ema-isa lükkasid mööblit seintega ühte, et natukenegi kinkide kõrval toas hingamiseks ruumi oleks. Õde-venda jaotasid usinalt nimede järgi kinke virnadesse. Toad pea peale pööratud, meeled rõõmsad (v.a mina, olin segaduses) ja kingilademed valmis, oli aeg pead padjale panna. Und lubati ärevil kingiootajate poolt vaid üheksani. Kohe, kui hommikul silmad lahti sain, tuli asuda kingitseremooniale. Korraga avas üks inimene oma kinke ja teised muljetasid-plaksutasid. Kui järjekord minuni jõudis, olid mul käed poole avamise pealt teibi nokkimisest ja paelte harutamisest väsinud (rinda tuli pista ikkagi ligi kahekümne üllatusega). Pidasin vapralt avamise lõpuni vastu, rüüpasime pisikese espresso ja ema teatas, et nüüd on aeg sööma minna. Ei ole vaja vist mitut korda arvata lasta, kas mu kõhuke nälga ka tundis. Otseloomulikult mitte.
Suuresti erines vana-aasta ära saatmine ja uue vastu võtmine. Mina olin tuttavate pool, kuhu oli umbes kümme noort kokku kogunenud, õde viibis oma sõprade juures, vanemad külastasid teretuttavaid ja kõik teised, keda siit kandist, tean olid pere seltsis. Ja kust tuleb suur lõhe Eesti ja Prantsusmaa aastavahetuse kommetesse? Keskööl lüüakse pokaalidega paar kõlksu, jagatakse lahkelt põsemusisid sõnades ''Bonne année!'' ja see on kogu erinevus tavalistest ühisõhtusöökidest. Ma ei näinud ühtegi raketti! Keegi isegi ei maininud midagi ilutulestiku kohta, mitte keegi ei igatsenud välku ja pauku, värvide mängu ega pea kuklas terve alevi elanikkonnaga ühte suunda imetlemist. Siinkohal tänan ma kõiki oma Eesti sõpru, kes agaralt interneti vahendusel oma vaatamisväärsusi ja rõõmu jagasid – ilma teieta ei oleks ma kohe kindlasti suutnud endale sisendada, et möödunud ööl aastanumber järgmisele astmele astus.
Viimne kui foto on külapeost (et keegi eksikombel ilutulestikku aastavahetusega ei seostaks).
Comments
Post a Comment