Rõõm

Nüüd, kus kõik mulle ikka aeg-ajalt suunurgad maa poole meelde tuletavad, et vahetusaasta on lõpusirgel, vastan ma alati alateadvusest juhituna naeratusega. Muid vastusevariante ei paistagi olevat. Tegelikult on ju kojuminekuni jäänud oma kaks päikest täis kuud. Ma olen tänulik, et paljud head inimesed mind siiatulekul toetasid ja ma olen siiralt tänulik, et mulle ikka iga mõne nädala möödudes keegi meenutab kuis mind koju oodatakse.
Viimase paari nädala jooksul, mil päike on kuumalt paitama hakanud, loodus õide puhkenud ja tänavatel lainetab endiselt pagariäri aroomidega segunenud lõunamaa hõng, on võõrsil elamine ainult meeleolukamaks kujunenud. Prantslased ise otsivad küll muretust ainestikust probleeme (päike läks ära- ''loodus on nii kurvalt hall, et mul on ka kurb tuju''; päike tuli tagasi- ''oeh, see kuum päike on liiga väsitav, teen parem siesta, ei suuda sellistes tingimustes töötada''; rongid streigivad ja ainult(!) autoga liiklejad kurdavad- ''on vast tüütu streik'' jne), kuid mina tunnen endas vaid uue teotahte ja energia pulbitsemist.
Poole nädala jagu on võimust võtnud vaheaja vaba olemine. Käisime perega (ehk ema, õe ja vennaga) Edela-Prantsusmaal veelgi magusamat suve küttimas ja selle me ka kätte saime. Praegu malbest tuuleiilist sasituna võrkkiiges äsja lõppenud minipuhkusele mõeldes ei suudagi ma lemmikpäeva välja valida. Kõik kolm päeva reisist olid väga omanäolised. Niisiis märgin iga päeva mõne sõnaga siia üles...
Esimesel päeval jalutasime piki rannikut Atlandi ookeani meeletute lainete mühinas, korjasime merikarpe ja värvilisi kivikesi (igast rannast, mille pinnal minu varbad krudistavad, on mul komme oma pisikesele õele ''suveniire'' korjata, seda tegin ka sel korral). Samal päeval valisin ka meie viinamarjadega ümbritsetud katusealuse alla tuttuue võrkkiige.
Teisel päeval käisime linnast linna ja lihtsalt jalutasime, kastsin taas põtkud merevette, kohtasin rannal hullamas väga-väga-väga palju armsaid koerakesi ja sõime Hispaania moodi liiga hilja lõunat. Ah et miks Hispaania moodi? Sest me käisime Hispaaaaanias! Nii kaugele kui silm seletas, oli igal pool lõputult värskeid puuvilju ja pisikesi butiike.
Kolmandal päeval hellitas meid kohe eriti kaunis vaade. Ootasime minu kange soovi tõttu ligi 4 tundi mägirongi (ausõna: see oli ootamist väärt!) ning sõitsime Rhune'i mäe otsa. Sealt avaneski eelmainitud võrratu vaade ookeanile, veel lumiste tippudega Pürenee mäestikule, all mäejalamil siginat-saginat täis linnadele ja eelmisel päeval üle kaetud Hispaaniale. Linnad paistsid nii selgelt kätte, et palja silmaga võis naaberriigi linna St Sebastiani juba tuttavaks saanud tänavaid loetleda.
Peale kõike seda algaski kojusõit, millele järgnes õhtusöök reisimuljete, isa ja vanavanemate seltsis.
Mainimata on jäänud, et vahepeal viis pere mind katsetama mäesuusatamist. Esialgu seisin püsti ja libisesin ikka suuskadel künkanõlva pidi alla. Keerulisemalt rajalt tulin esimese korraga alla nagu lumelaviin, sest ega seda ma ei teadnud, kuidas suusaliftilt maha hüpata ja püsti jääda. Edasi kulges tee alla ikka nina lumes kaotatud suuski otsides. Teisel ja kolmandal tiirul sai kukkumisi juba vaid ühe käe sõrmedel loendada.
Viimasele vaheajale läksime karnevali saatel, millele pani punkti maskiball.
Praegu ongi mul enne järgmist reisi mõni päev aega kodus kohver lahti ja uuesti kokku pakkida, ilma nautida, koertega karjamaid ning metsaradu avastada, hoolega õppida ja lihtsalt nautida. Elu on ilus! Teiega jagan nüüd oma jäädvustusi väikesest puhkusest, olge lahked!