Unesegasena kohver kaenlas lennujaamas istuda on ilmselt üks kõige segasemaid hetki minu elus. Olin nii kaua selle nimel pingutanud ja enda arust täiesti küps lennukile astuma, kuid ometigi ei julgeks ma seda õnnetundeks nimetada. Elu oli enne minekut kordades kiirem kui reaalsus, mis mitte kuidagi minule järgi ei jõudnud.
Ainsaks saatjaks minu teel oli uni, esimene lennuk väljus suunal Stockholm 7.20(otseloomulikul oli 2 tundi varem Une-Mati ka sabarakuna kaasas). Teisele lennukile minnes oli Une-Matil ka sõber Ajavahe, teda oli tunnijagu. 10.40 rootsi aja järgi väljus teine lennuk. Kella kaheks olin Pariisi maandunud. Kohver käes, läksin väravatest välja ja polnud õrna aimugi, mis edasi saab. Minu silmapaar otsis kirja ''ASSE'', kuid mulle tuli vastu hoopis ''PIE''. Kiire kõne Eestisse ja esimene mure oligi lahendatud. Järgnes sõit keelelaagrisse.
Teised kurvastasid ja mina tegin seda, mida programm ette nägi. Kõik tundus lihtsalt normaalne. Küsimusi oli muidugi õhus mitmeid ja on praegugi.
 |
| Emps oli mu üllatus-ärasaatmisest(kella viiest hommikul) nii väsinud, et isegi pildi ajaks ei jõudnud silmi lahti teha. Tõestus sellest, et noorem generatsioon pole hukas, vaid lausa osavamad kui vanad olijad. |
 |
| Rootsimaal õhku tõusmas |
 |
| Pilvede embuses |
 |
| Esimesed sammud Pariisi pinnal(tegelikult ma isegi ei sammunud, lasin lindil ennast lihtsalt kanda) |
 |
| Lennuk vol2 väljumise emotsioon |
 |
| Siin taipasin, et Prantsusmaale sooja sõitmise tähendas sooja vihma(mulle meeldis see Arieli pildiga kohver ka, issi, palun osta mulle selline) |
Comments
Post a Comment